Talvega on nii, et see meeldib mulle. Noh, mulle meeldib ka sügis tegelikult. Aga talvega on nii, et külalisi ma ei võõrusta ja tegelikult teen päris palju linnatööd.

Et maal olemine on pigem hingetõmbamiseks ja teistmoodi olemiseks. Puhkusena see siiski kirja ei lähe, maal on omad tööd mis linnainimese meelest on ehk romantilised aga siin siiski pigem tarbetööd. Soe tuleb sisse halgukorvis ja igapäevaselt ahju küttes, halud puukuuri metsast, vahepeal on päris pikk protsess. Vahel mõtlen, et iga ahju minevat halgu on inimese käsi puudutanud vähemalt 3-4 korda. Raiudes, ladustades, virnast ärakandmisel, küttes. Et selline tõsine ”käsitööhalg”. Ütleme nii, et puulõhkumismasin on soovide nimekirjas.

Kotkal käib ka ehitustöö. Uue aiamaja karp on püsti. Sellest tuleb väliselt koopia vanast aidamajast, paari uuendusega. Kahetoaline, väikese ahjuga et mõnusat sooja sisse saada ka kevad- ja sügiskuudel. Ja miks mitte juulis kui on kolm päeva järjepannu sadanud… Ait ühele väiksemale seltskonnale. Üks tuba on magamistuba kahele aga laka peale tuleb paar magamisaset lisaks. Peamaja Peretoast saab külaliste ühine köök-puhketuba kus toimetada ja ka niisama aega veeta saab. Peenemalt öeldud ”common indoor resting area”. Et sellised muutused peaks kevadel Kotkal tehtud saama.

Aga Saadumäe uksed panin talveks hoopis kinni. Lume- ja tuuleolud on liiga ettearvamatud ja tuisu puhul ei ole vaja kui paar tundi ja tee ongi umbes. Et peaks nagu valvel olema kogu aeg. Nii labida kui traktoriga. Niikaua kuni (teisel maal) tööl käin, pole see võimalik. Kotka on nii metsa sees, et siin tuisuvaalu probleemi niimoodi ei teki.

Suusatada seevastu saab küll. Sõidan raja sisse laiade metsasuuskadega ja kui seda paar korda ikka korralikult nendega läbi sõita, saabki juba pisut moekamate suuskadega rajale minna. Kiiret ei ole, keegi rada ei nõua, mine omas tempos (minu puhul aeglases :)). Indy on mu järel lipanud, seega käpajälgi rajal leidub ka aga selle üle ei pea ma mitte muretsema. Ja korra see koer saab ka pisut rohkem liikuda kui tavapärased jalutamised ja õues olemised!

Kui pisut pikemalt tulevikku mõelda, äkki oleks mõtet Saadumäe puisniidul talvel hoopis suusarajad sisse seada? Talved on küll ettearvamatud aga mõtelda ju võib.

Need rohelised asjad on nii meelel kui keelel.

Alustame ühest pildist.

See on õhufoto ja see on mets. Auguke selles ongi Kotka talu. No muidugi päris lõputus laanes ma ikka ei ela. Heinapõld on ka ülesvõttel näha. Aga täiesti piisavalt on puid. Ja ruumi ja rahu. Kotkal on metsa ca 5 hektarit ja see kõik on enam-vähem nii nagu mets ise ennast kujundab. Lähedamalt langenuid puid saab tehtud küttepuudeks aga muidu toimetab loodus ise. Iga asi saab miskil hetkel vanaks ja nii ka puud surevad. Uued kasvavad. Putukad toimetavad jne. Seega, mina ei tegele ”metsa korrastamisega” ja ausalt öelda, pigem arvan et inimene ei peaks nii palju kõiki asju ”korrastama”. Mets ei ole park.

Selge on see, et selline minimõõdus turismindusega tegelev metsatalu võiks olla ka pisut rohkem ökom igas plaanis ja nii ma 2023 suve hakul hakkasin taotlema GREEN KEY ökosertifikaati.

Ja septembriks ta mul käes oligi.

Käis audiitor ja puha. Käe kui südamele panen, siis lihtne oli. Mulle. Natuke pidi asju üle vaatama ja pisut mõtestatumalt ostma puhastusvahendeid ja tarvikuid aga muidu oli lihtne. Sest ma ei pea ju hakkama seda ”ökovärki” personalile ”müüma”, vaid ise teen, otsustan ja teostan. Oma südametunnistuse ja põhimõtete järgi. Seletan ka kliendile suisa kättpidi miks ja kuidas. Et vesi on kaevust ja biokäimla õues on hea valik. Ja et ühekordset meil ei kasutata. Ja et kompost kasutatakse siinsamas. Ja et korralik toidujääde sobib naabri kanadele. Ja mis anumasse miskit sorditakse. 80 % saab kõigest väga hästi aru ja tahab asju teha, anna ainult võimalus kätte. Sakslased tahavad ka klaasi eraldi korjata, juba värvide järgi. Ma tahaks ka, aga keegi ei vii mul neid nii ära, kahjuks. Aga paari korral on ka kulme kergitatud et ”mismoodi prügi sorteerima…”. Ja antud tagasiside Bookingus et ”tundus ületähtsustatult”. No ei olnud, sest info sel puhul kohale ei jõudnud – karbid, paberid ja muu oli sõbralikus segaduses olmes. Ja kõik need viis kogumisanumat on mul ju kõrvuti. Et tegelikult on küsimus vaid paarist randmeliigutusest. Ja tahtmisest.

Noh, niikuinii ma vaatan olme alati üle. Ja vajadusel eraldan mis vaja. Kogemus ütleb et kindlalt suletud kilekotike võib olla päris (toidu)pomm muude sugemetega. Et kindad kätte ja asja saab kombe. Mitte et ma samal ajal rõõmust hõiskaksin aga teen ära.

Peab mainima, et suurem jagu minu külalisi on küll äärmiselt tublid. Aidatubade segaolme kastid on tihtipeale täiesti puutumatud, sest inimesed on nii ettevõtlikud et toovad hea meelega asjad peamajja sortimiskastidesse.

Aga ma ei usu, et suurema hotelli toateenijad on väga motiveeritud tubade prügikaste sorteerima.

Prügimajandus on muidu ka mul ikka tähtis teema. Sortimisega on Kotkal tegeletud enne kui asjad kohustulikuks tulid. Viisin ise ära kui poes käisin. Aga jah, mitmeid kordi tõin pakendikoti tagasi. Sest ei mahu ja on laga. Sel aastal korraldasin asja edasi nii, et mul on ka oma pakendikast ja lisaks paber/papp. Mahub, laga ei ole ja olgugi et maksan, ma ei pea teenust kalliks võrreldes sellega mida saan. Pakendikasti pidigi suurendama, 240 jäi väikeseks suvel ja nüüd on 770. Tühjendus suvisel hooajal korra kuus ja talvel kord kolmes. Hea meelega võtaks juurde ka klaasi  (koht ja kastki on olemas) aga AS Keskonnateenused ei paku võimalust. Kahjuks. Veel.

Saadumäe maja sortimisanumad on majas sees ja ausalt öelda, jätsin kõrvale algse mõtte panna maja juurde 240 l kollase ja 140 l olmekasti. Sest sinna on liiga lihtne lihtsalt asju sisse pilduda. Mis silmist see meelest, nii ta ju käib. Et praegu siis lähen majasisese sortimisega ja vaatan, kuidas seda nii korraldada et külaline oleks teavitatud, tal oleks suht mugav ja mina saaksin ka asjaga hakkama :). Ja et ringmajandus töötaks.

Ma võiksin jäärmeteemal jahvatada pikalt. Kuigi kõige alus on hoopis asjade mittehankimine jne. Et nagu moto ”Ära osta seda mida sa vajad, vaid milleta sa hakkama ei saa” oleks üks väga hea juhtnöör. Igalühel hea meeles pidada.

Ma arvan et ma jätkan mu rohelistel teemadel ka teine kord. Sest tegelikult need on ehk asjad, mis mind enim puudutavad.

Lilledega mul on kordades paremad suhted kui toidutaimedega. Ja väga kapriiseid lilli ma ei vali ka. Pottides on peiulille ja raudnõgest ja pelargoonium on ka väga tore.  Aastaid ma lillepeenraid ei hooldanud, oli üks isetekkeline maja ees vanast ajast kus ema elulõng ikka õilmitses ja paar pojengi ka vanast ajast. Ja seebilille. No seebilill on küll üks supertaim. Mitte et ma teda väga armastaks aga päris välja ma teda ka ei katku, piiran küll pidevalt. Sest kui teda mitte piirata, ta tuleb põrandaliistu vahelt tuppa ka. Kogemus sellest on täitsa olemas. Aga kasvab seal kus vett ei ole ja päike lõõskab. Kus miski muu enam ei kasva.

See oligi mu ainus peenar. Mul ju kaks koera ka ja ausalt öelda, ma ei näe isegi vaimusilmas õuealal kohta kus mingit lillepeenart pidada – mul ju need lilleniidulapikesed ja seal metsikut ilu kevadest kuni augusti lõpuni. Koos kõiksuguste putukate ja muu elavaga.

Aga paar aastat tagasi hakkasin ise katsetama, kevadel ettekasvatama ja muud sellist asja. Mitte et väga hästi välja tuleb, aga põnev on. Et missugune peiulill lõpuks välja tuleb, eelmine aasta olid suisa kahemeetrised. Tuul muudkui lükkas ümber ja mina jälle tõstsin püsti. Tegevust jätkus.

Nende minitaimedega reisin ka Soome vahet, kuhu sa nad ikka jätad? Kotka maja pole väga hea koht kus taimi ette kasvatada, vana talutare koos laia katusega ja metsa sees ka, ega siin valgust väga ülearu pole.

Suht pikka aega planeerisin ka maja otsa ka püsikupeenart, ikka selliste vanemate talulilledega. Eelmisel aastal ei jõudnudki, aga täna tegin ära. Teisiti ei saanud ka – seemnest kasvatatud tokkroosi ja talinelgi taimed ootasid oma lõpliku asukohta peenramaal,  rõngaslillele oli vaja uut kohta ja kolm uut floksi oli ka Naabriaiast Kuressaares näppu sattunud. Ja kuna vihma ei sadanud ja kaevata sai ja Saadumäe jämekillustik sai päeval üle ootuste kiirelt aukudesse laotatud, siis voilá oligi õhtul kolm tundi ja valmis tuli. Minu lillepeenrad ei ole kuigi perfektsed, aga mulle sobib ka nii. Kui enam ei jaksa, lasen seebilillel jälle vohada ja on ka hästi!

September on käes ja pargiroos Hansaland teeb jälle uusi õiepungi, sel aastal kolmandat korda.

Pilti ikka ka!

Jah, nii on. Viimased pingutused ja nö. esmane valmidus on täiesti käega katsutav. Haljastusega on sel aastal nii ja naa, eile rehitsesin viimased muruseemned mulda ja kindlasti läheb sellega ikka paar aastat aega, enne kui õueala päris selline on kui ma tahaks. Kiviaedadega tuleb tegeleda päris tugevalt aga õnneks kivid ei liigu, nii et see töö eest ära ei jookse.

Igatahes olen seal muruniidukiga juba välialadel ringi tiirutanud, paar tormikahjustatud õunapuud oleme ka pidanud maha võtma ja paar auku ootavad uusi puid. Tuuline koht, väga suuri puutaimi ei saa panna, peab neil harjuda laskma ja tasapisi kasvada lasta. Sees jagub tegemist veel mõneks ajaks aga see on koera sabast üle saamisega, mitte enam koeraga.

Pooleteise nädala pärast meil on väike soolaleivapidu kogukonnale. Eks ikka pakub huvi, missuguseks maja on seest saanud. Muutused on ju ikka suured.

Aga Kotkal hakkan külalistega joont alla tõmbama. Sügis on käes ja juhuslikumat külalist siiakanti niiväga enam ei satu. Septembri esimese nädalavahetuse lõppedes sulgen uksed külalistele. Siin peaks ka üks ehitusprojekt peale hakkama mis kevadeks valmis saab ja kasutusele tuleb, eks ma siis valgustan kui asjaks läheb.

Aga seniks nägemist!

…ja meil siin on kiire pisut kõigega.

Saadumäe valmistumine pole ka enam mägede taga ja ausalt öelda, tegelen juba möbleerimisega otsides teise ringi pakkumistest meile ja Saadumäele sobivaid mööblitükke. Need mis majas olid enne, tulevad ka kasutusele aga ruutmeetreid tuli ju tublilt lisa. Puurkaevu saamine oli päris närvesööv saaga aga lahenes lõpuks väga kiiresti kui saime korraliku tehnika ja koos sellega ka oskajad. Haljastus ja õuele planeeritud grillimaja uuendus koos terrassiga jäävad küll osaliselt järgmisesse aastasse aga kõike niikuinii korraga ei saa.

Nagu näha, vanal poolel on juba mööblit sisse toodud ja midagi ka kokku pandud, isegi kardinad panin kahte tuppa akende ette pandud. Aga selge see, et koristamist tuleb tugevalt ja sebimist tuleb superpalju enne kui esimene külaline saab sisse astuda.

Mul on praktiliselt kogu suvi väike tasuta kaasaanne, minu kuueaastane lapselaps. Igasuguseid asju on õpitud, rattasõit näiteks. Ja iseloomusid ka. Me ju varem pole seitset nädalat koos veetnud, selle ajaga jõuab pinna maha nühkida küll. Aga minema ta pole veel tahtnud, pigem vastupidi. Mäletan, et kevade esimene liblikas oli kirju – nii ka suvi tuli kirju!

Jah, väga pikaks on veninud see talvevärk. Paar kolm päeva andis juba tunda kevadet ja sain naabrimehe appi Kotka kevadtöödele aga pikka pidu ei olnud. Täna hommikul kui aknakatted üles sain, vaatas mulle jälle jõulumeeleolu vastu. Tükk aega nõidusin sest täna pidime talusildi kohale saama ja jäätmekäitluse ”pesa” postid ka ära valama. Lund oli tulnud pakun 5 cm, ma arvan et palju ei eksi. Ja tuli juurdegi. Nii et meie betoonivalamisetööd jäid pooleli teadmata ajaks, hea et pesuväljaku postid said eile ära valatud ja ma oma sügisesed kännud sain enam-vähem ära põletatud. See on üks paras pusimine, need kännud ju on sinna ekskavaatoriga hunnikusse tõstetud. Pisemaid kui ikka saab ise ka kuidagimoodi sikutatuks hunnikust lahti ja kandituks lõkkesse, siis suuremad vajavad ikka trossi ja masinat. Ja ega nad ise-enesest põle, ninnu-nännutama peab omajagu, muidu nad vinduvad nädalate kaupa. Aga väga head mulda sain kärutäite kaupa aiamaale, need olid ju lehtpuude kännud, seal igasugu head värki kaasas, kõdu ja vihmausse juba valmis. Et elus kraam, mitte Biolan Musta Multa mis näeb küll ehk hea välja aga ikka päris õige asi ei ole.

Kust need kännud tulid? Tegin õueala pisut suuremaks – sügisel 2023 peaks sinna nurka tulema teine ait, minu algupärase aida välispidine koopia. Seest muidugi on pisut teistsugune, nö. kahetoaline ja magamiskambri kohal katuse all veel paar magamiskohta et ka neli inimest saaks seal magada. Aga praegu külvasin sinna muru ja nii ta saab kuni sügiseni olla.

Mis Kotkal veel uut – sel aastal alustasin omal käel prügimajandusega. Siiamaani olen osalenud küla prügiringis aga nüüd tegin otsuse oma käega hakata toimetama. Kuna Saadumäe tuleb ka juurde ja nii on ka külalistel lihtsam. Jäätmete sorteerimine on kõige A ja O, nii on ta olnud ka varem. Ja eeskujulikult mul on olemas nii olme-, pakendi- ja paber-papp kogumiskastid. Kenasti värvid korras ja sildistatud ka, et oleks siililegi selge. Ja biojäätmed siis komposteerime. Ka ühe naaberküla kanad on olnud mul nö. kliendid kui kõrghooajal pisut liiga palju korraliku asja kompostrisse hakkab minema.

Saadumäe on pooleli. Aga juba ikka teemaks on et kuhu pistikud köögis ja dushiruumi mosaiikplaatide paigutus. Et ikka vast oleme kõige hullemast üle saanud.

Metsloomi on näha olnud omajagu, olenemata et mul koerad on. Kontrollin ikka aknast üle, ega kedagi just meil õeservas ole jalutamas, enne kui koertega oma jalutuskäiku lähme tegema. Lahe oli kui kitsesokk asjatas mul magamiskambri akna all, seda siis kolmekesi seal aknast vaatasime :). NB. Olgu mainitud, et kuigi mina elan igatpidi minu koeradega koos siis reeglina külaiste ruumid on neile keelatud ja meil on ka eraldatud nö. privaatlinad ja -rätikud külaliskasutuses olevatest. Aga jah, ma ei väsi kordamast et koeri siin on ja et see on nende kodu. Maavärk. Võtaks hea meelega kanad ka aga mul on ikka talveperioodil töölkäimist mujal maailmas – ja kanu niimoodi kaasa ju ei võta kui koeri.

Mais on esimesed külalised juba platsis, pikka mõtlemisaega siin ei anta. Nii et talv, palun mine ära ja anna mulle aega toimetada enne kui külad sisse kõnnivad!